august 05, 2008

Vändra metsas Pärnumaal…

Vändra metsas Pärnumaal,
Juhhaidii, juhhaidaa,
lasti vana karu maha,
Juhhaidii, aidaa!


Kes ei tunneks seda juba vanast ajast populaarseks saanud laulu. Selle loojaks on esimene Eesti tähtsam kirjamees ja keeleuurija Otto Wilhelm Masing, kes elas aastatel 1763 – 1832. Rahva seas sai ta populaarseks oma „Marahwa Näddala-Lehega“ ja paljude „õppetlikude“ raamatutega. Vändra metsas Pärnumaal on Otto-Wilhelm Masingu kõige rohkem levinud ka praegugi hästi tuntud laululugu.

Vändras aga mäletatakse karutapmise lugu, mis pidavat olema tõepõhjaks eelnimetatud laulule. Vändra taluperemees Jüri Mihkelson olnud see mees, kes ühel suvisel õhtupoolikul ronis kodutalu metsas kõvera kase otsa ja põrutas sealt vanale mesikäpale tulelukuga püssist surmava laengu rindu.

Kui nüüd hakata asjalugu lähemalt uurima, siis on vaieldamatult selge, et tegemist on kahe iseseisva sündmusega. Esimene Eesti kirjamees O.W.Masing puhkas juba mitmendat aastakümmet maamullas, kui Vändra taluperemees Mihkelson ühe kange karu tappis. Rahvasuu aga laulab karulaulu edasi ja kas enam ongi oluline, millisest karust lugu loodi.

Sinna üle 145 aasta tagasi, kui Kobra talu peremees Vana-Vändras sai saagiks vana mesikäpa. Külarahvas jooksis kokku ja jutt kangest jahimehest levis kulutulena. Jutt sellest loost on kandunud edasi põlvest põlve. Järgnev jutustus pärineb 1933.aastast karulaskja pojapoja ja nimekaimu Jüri Mihkelsoni suust ning kirja panduna avaldatud kohalikus „Vändra Teatajas“.

Pajatükkidega metsakolli vastu.

Vana mesikäpp oli kange röövel, murdis loomi ja lõhkus aedu. Inimesed olid hirmu täis ja veised röökinud tema käes. Nuhtlus ja koletis, et hoia kümme versta eemale, kui tahad hingega jääda. Vanamehel suri hobune ja ta arvas, et on muhutõbi. Kui lased teise looma raipe ligi – sellel ka haigus kohe küljes. Vana vedas siis koolnu metsa ja mattis maha. Old nõnda paar päeva, kui äkiste hakanud karjasmaal kange veiste röökimine. Vaat, karu, täma tundis raipe lehka ja eks olegi kraapind hobuse üles. Loomad nägid metsalist ja panid karjuma.

Vana mattis hobuse uuesti mulla sisse ja tegi aia ümber nõnda, et keegi hingeline ligi ei pääse. Ja eks ühel laupäeva õhtul säädis korda tulelukuga püssi. No oli see üks mehine riist. Natike lühem kui vana ise. Toru oli nõnda jäme, et paerguse püssi võib otsapidi sisse lükata. Ega kuuli põldki. Vana tagus katkise paja kõrvad tükkideks, sangad murdis takkapeale. Laengut andis peoga kaaluda. No kui niisuke robin vastu rindu tuleb, siis ikka vaata mehest läbi.

Võtab jah vana püssi ja ronib kase harude vahe. Kes tahab, võib vaadata veel paergugi – kask kasub meite metsas ja on sajast aastast üle. Kui pikad käed, saab ümber kase oma sõrmi katsuda, kui põle – ära hakka katsumagi.

Nojah, vana ronib kase harudele kui saunalavale. Süda omal raske nagu kibi. Metsakoll ei mõista nalja. On ennegi nähtud, et nad ronivad puid mööda üles. Hakkas juba pimedaks kiskuma, kui äkki mesikäpp tuleb tats-tats puude vahelt ligemale. Vaatab ja nuusib – aed ees. Hää lehk ninas, aga ligi ei saa. Tõuseb siis kahele jalale püsti ja paneb käpad aiateivaste otsa.

Vana oli pärast rääkinud, et seisis mu vasta kui mees. Kurgu all oli valge lapp, sinna vana sihtis ja sättis, kui äkki käis vali kärgatus, nõnda, et kogu mets oli parinat-kõminat täis.
Röögatas karu ja karjatas vana: püss oli and tuld eest ja takka. Oli vana värk, põld õiget pidamist.

Karu vajunud ühe neljandiku tagasi ja sinna ta jäänd. Vana tuld koju ja old näost üsna must paugust ja rohust. Üteld, et maha ta jäi, ei mina julend vaadata, kas liigutab veel või põle änam hinge õhku sees. Külamehed tulid siis hangude ja vikatitega kaasa ja nägid, et oli surnud mis surnud.

Pärast vana kiitis: „Hobune mul suri, aga nii kui paugu tegin, nii oli mul kahe ja poole aastane sälg käes.“ Ta oli karu naha müünud ja saanud selle eest 15 rubla. Selle raha eest ostnud Pärnu laadalt noore sälu.

Metsakoll kaalus 9 puuda. Liha oli mitmeks ajaks süüa. Rasvast sai saapaträäni. Isegi Lelle pudelivabrikandid said karu liha osta. Rääkimist, laulmist sellest ilmkärakast jatkus tuleviku põlvedele…



Eeltoodud loos on huvitav jälgida Vändra murret. Ent lugegem edasi, mis 1933.a. „Vändra Teataja“ karulaskja lapselapsest Kobra-Jüri taluperemehest veel kirjutab.


Ajalooline kask Kobra talu maal.

Vana taluperemees Jüri Mihkelson on lahkesti nõus uudishimulikule võõrale näitama paika, kus tema vanaisa võitles karuga. See on taluhoonest eemal umbes pool kilomeetrit. Mitmed teised puud on põlise kase ümber langenud sae ja kirve all, kaske aga peremees hoiab. Kaks aastat tagasi peeti siin suurem pidu. Siis oli möödunud seitsekümmend aastat Vändra metsaröövli surmapäevast. Vana-Vändra alevikust tuli peremehe sugulasi ja tuttavaid suur autotäis. Joodi kapakalja, meenutati muistseid lugusid ja lauldi muuseas „Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha…“

Vändra kohta öeldakse, et kanged olid siin karud, aga veel kangemad on mehed. Kobra peremees Jüri Mihkelson on ümbruskonna üks silmapaistvamaid talunikke. Ikka paneb ta rahvast endast rääkima, kas jõukusega või viguritega.

Sinna ei ole palju tagasi, kui peremees Mihkelson pühitses 100-aastast sünnipäeva.
Ta ise küll nii vana ei olnud, aga ta sai sada aastat täis, kui arvas oma vanadusele hobuse aastad juure. Peremees Jüri 70 ja hobune Juku 30, kokku täpselt sada.


Perekonna ajaloost:
Kobra talu peremees, karulaskja Jüri Mihkli poeg Mihkelson (Michelson) on sündinud 1809, surnud 1863, tema poja Mihkli (1836-1902) poeg Jüri Mihkelson on sündinud 1862, surnud 1944, Jüri poeg Jüri Mihkelson sünd. 1910, jäi II Maailmasõjas kadunuks. Jüri tütar Leili (1943) on omandireformi käigus tagastatud talumaade praegune omanik.

Talukoha ajaloost:
Kobras, samas paigas, on perekonna eelmised põlvkonnad elanud vähemalt 16.sajandist. Nii palju on olnud võimalik Ajalooarhiivi andmetest teada saada. Kobra-Jüri talu on Vana-Vändra mõisalt päriseks ostetud 1878.a. Mihkel Mihkelsoni poolt, pärandatud edasi lastele ja lastelastele ning omandireformi käigus tagastatud 1997.a.




KARULASKMISE LUGU ON PÕLVEST PÕLVE EDASI RÄÄGITUD. „KARUKASK“ KASVAS VEEL 1940-NDATE LÕPUS, KUNI VANADUSEST HARUHAAVAL MAHA LANGES. „KARUKASE“ KOHT ON TEADA JA TÄHISTATUD. METSAS KASVAVAD JUBA SELLE KASE LAPSELAPSED. PAAR-KOLMKÜMMEND AASTAT TAGASI SATTUSID SAMAS KOHAS VASTAMISI KOHALIK METSAVAHT JA MESIKÄPP. SUUR OLI MÕLEMA EHMATUS. VIIMASTEL AASTATEL ON KARUJÄLGI NÄHTUD. 2002.a. SUVEHOMMIKUL TATSAS ÜKS KARU LÄHEDUSES RIIGIMETSA RAIELANGIL. 2006.a. SUVEÕHTUL SATTUSID JAHIMEHED SOKUJAHIL OLLES KRAAVIS NORSKAVA KARU PEALE.

Kommentaare ei ole: